Levko Lukjanenko

Levko Lukjanenko (24. august 1928. a Hrõpivka küla, Tšenigovi oblast — 7. juuli 2018. a, Kiiev).

Veel noores eas tundis Levko Lukjanenko, et on Nõukogude võimu vastu, kuid ta otsustas, et edukaks vastuseisuks režiimile on vaja jõuda juhtivatele ametikohtadele. Selleks astus ta komsomoli ja parteisse, õppis Moskva riiklikus ülikoolis õigusteadust. 1959. a otsustas Lukjanenko koos mitme mõttekaaslasega asutada põrandaaluse opositsioonirühmituse Ukraina Tööliste ja Talurahva Liit. Plaaniti rahumeelne võitlus inimõiguste ja alles seejärel ka Ukraina iseseisvuse eest. Riiklik julgeolekukomitee sai uuest rühmitusest kiiresti teada ja arreteeris selle liikmed 1961.a alguses. Levko Lukjanenko mõisteti mahalaskmisele "kodumaa reetmise eest" ja "eriti ohtlike riiklike kuritegude toimepanemisele suunatud organisatsioonilise tegevuse" eest. Ülemkohtus surmaotsust muudeti ja Lukjanenko sai 15 aastat vangistust. Kandis karistust Mordva laagrites, Volodõmõri ja Tšernigovi vanglas. Osales vanglas võitluses poliitvangide õiguste eest, nälgides protestiks korduvalt.

Varsti pärast vabanemist sai temast vastloodud Ukraina Helsingi grupi liige. Ja juba 1978. a tunnistas Tšernigovi oblastikohus Levko Lukjanenko süüdi Nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas ning saatis ta uuesti kümneks aastaks laagritesse ja viieks aastaks asumisele. 1988. a valiti ta taastatud Ukraina Helsingi grupi esimeheks, millest hiljem sai Ukraina Helsingi liit. Lukjanenko ise viibis sel ajal veel asumisel, kuid sai Ukraina NSV ülemraada otsusega armu ja naasis Ukrainasse. 

1990. a märtsis valiti Levko Lukjanenko Ukraina NSV Ülemraada saadikuks. Levko Lukjanenkost sai ajaloolise dokumendi – 24. augusti 1991. a Ukraina iseseisvusakti – autor. Ta kandideeris esimestel presidendivalimistel 1991. a detsembris, oli Ukraina suursaadik Kanadas (1991–1993) ja rahvasaadik mitmes Raada koosseisus. Suri 2018. a.

Повне інтерв'ю читайте у книзі "Дисиденти".