Ivan Gel
Gel Ivan Andrijivitš (17. juuli 1937 a, Klitsko küla, Poola — 16. märts 2011 a, Lviv, Ukraina).
Ta sündis endise Ukraina Galiitsia armee võitleja perre. Tema isa juhtis üle-Ukrainalise kultuuri- ja haridusseltsi kohalikku haru ja sai Nõukogude koos võimu tulekuga kolhoosiesimeheks, kuid aitas aktiivselt kaasa Ukraina rahvuslaste ühingu põrandaalusele tegevusele. 1950. a mõisteti Ivan Geli isa selle koostöö eest 20 aastaks vangi.
Pärast sõjaväeteenistust astus Ivan Gel 1959. a Lvivi ülikooli ajalooosakonna kaugõppesse, hiljem läks üle õhtuõppesse, töötades samal ajal kohalikus elektrovaakumtehases lukksepana. Just siis liitus ta pärast kohtumist Mõhhailo Gorõniga dissidentliku liikumisega ning hakkas samizdati valmistama ja levitama.
24. augustil 1965 Ivan Gel arreteeriti ja järgmise aasta märtsis mõisteti talle "Nõukogudevastase agitatsiooni ja propaganda" ja "organiseeritud tegevuse" eest kolm aastat vangistust eriti range režiimiga laagris. Ta kandis karistust Mordva laagrites, kus kohtus paljude Nõukogude dissidentidega.
Ta osales aktiivselt Ukraina kreeka-katoliku kiriku kaitsmisel, eriti 1967. aastal pöördus ta kahel korral kirjaga Ukraina NSV ülemnõukogu presiidiumi poole.
Pärast vabanemist 1968. a trükkis ta samizdatis Valentin Morozi "Keset lund", Ivan Dzjuba "Internationalism või venestamine?", Mõhhailo Gorõni vanglakirjade raamatu, Mõkola Holodnõi luulekogu "Karje hauast", samuti hulga kirjutisi Ukraina dissidentliku liikumise esindajatelt. 1972. a arreteeriti ta teist korda ja mõisteti kümneks aastaks vangilaagrisse ja viieks aastaks asumisele ning tunnistati eriti ohtlikuks kurjategijaks.
Ta kandis vanglakaristust Mordva ja Permi oblastites, asumisel viibis Komi ANSVs. Laagrites osales aktiivselt poliitvangide aktsioonides, võttis osa näljastreikidest; kokku nälgis ta üle 300 päeva. Vangina kirjutas ta raamatu "Kultuuri piirid", milles analüüsis Ukraina kultuuri olukorda Vene okupatsiooni all.
1987. a naasis Ukrainasse ja liitus ühiskondlik-poliitilise eluga: osales ajakirja Ukrainski Visnik (Ukraina Teataja) taastamises, asutas ja juhtis Ukraina kreeka-katoliku kiriku kaitsekomiteed, toimetas ajakirja Hristianski Golos (Kristlase Hääl), korraldas suuri usulisi ja poliitilisi miitinguid Galiitsias. Ta liitus Memoriali ja Ukraina Rahvarinde ettevõtmistega, kaasasutas algatusrühma Ukraina meelsusvangide vabastamiseks. 1990–1994.a töötas Lvivi oblastinõukogu esimehe esimese asetäitjana ja hiljem juhtis rehabiliteeritute õiguste taastamise piirkondlikku komisjoni. Ta suri 2011. aastal Lvivis ja maeti Litšakiviski surnuaeda.
Повне інтерв'ю читайте у книзі "Дисиденти".
